Tervis on inimese kalleim vara, mille puhul pole ükski selgitus liiast. Kuna Eestisse planeeritakse uusi tuuleparke, selgitab Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi keskkonnatervishoiu spetsialist Triin Veber, mida senised uuringud tuulikute lähedal elamise kohta on näidanud.
Tuulikute tervisemõjusid pole uuritud palju, aga viimastel aastatel on uuringute hulk suurenenud, sest üle Euroopa paigaldatakse tuulikuid järjest rohkem ja need kolivad elamupiirkondadele lähemale. Kuna tavainimene millegi vastu huvi tundes tavaliselt guugeldab, siis võtame ette faktorid, mida tuulikutega on seostatud: kuuldav müra, infraheli, varjutus, vibratsioon ja elektromagnetlained.
Kuuldav müra
Müra pole lihtsalt häiriv heli, sellel on tõestatud oluline tervisemõju. Kõige enam on müra mõju tervisele uuritud liiklusmüra puhul. On tõestatud, et tiheda liiklusega autoteedelt pärinev müra, mis ületab aastas keskmiselt 50 detsibelli, tõstab infarkti, insuldi, aga ka diabeedi ja rasvumise riski. Viimasel kümnendil tehtud liiklusmüra tervisemõjude hindamisest selgus, et 84 protsendi tallinlaste ja 70 protsendi tartlaste elukoht asus piirkonnas, kus autoteedelt pärinev müratase ületas 50 detsibelli ning see põhjustas Tallinnas ligikaudu 270 ja Tartus 50 südame-veresoonkonna haigusjuhtu aastas.
Tuulikuparkide mõju tervisele on keerukam uurida, sest neid on veel üsna vähe ja reeglina asuvad need kodudest märksa kaugemal kui autoteed. Oma suurust arvestades, on tuulegeneraatorid siiski üllatavalt vaiksed tööstusseadmed. Tuulikute mürataseme mõõtmist segab tihti veelainetuse või tuule sahin ehk taustamüra, mis juba mõnesaja meetri kaugusel tuulikust ületab tihti tuuliku enda müra. Seetõttu saab müra leviku täpsema tulemuse tuulikute mürataseme arvutuslikul hindamisel ehk modelleerimisel. Modelleeritud mürakaart koostatakse enne iga tuulepargi rajamist keskkonnamõjude hindamise käigus. Näiteks võib Tootsi tuulepargi kohta tehtud keskkonnamõjude hindamise aruande müra kaardilt näha, et tuulikutest 2-3 kilomeetri kaugusel on tuulikute müratase alla 35 detsibelli. Tehnoloogilise arengu tõttu tekitavad uuemad tuulikud vähem müra, isegi kui on varasematest võimsamad.
Tuulikutest põhjustatud müra ja krooniliste haiguste vahel seost leitud ei ole. Küll on leitud, et inimestel võib olla rohkem stressi ja unehäireid kui tuulegeneraatori müra ületab öösiti 40 detsibelli ja see omakoda suurendab südame-veresoonkonna ja metaboolsete haiguste riski. Sellega on oluline arvestada ja mõju ka tulevikus uurida, sest majanduslik surve on ehitada tuulikuid inimestele üha lähemale.
Üldiselt on leitud, et isegi kui tuuliku kõrval on müra reaalselt häiriv, siis inimeste elukohtadesse kostub seda tagasihoidlikult. Enamasti on tuulikust 2 kilomeetri kaugusel elada vaiksem kui linnas suuremast autoteest 100 meetri kaugusel.
Infraheli
Infraheliks nimetatakse helilaineid, mille sagedus on väiksem kui 16 hertsi ja mida inimene kõrvaga ei kuule. On avaldatud arvamust, et tuulikute tekitatav infraheli võib mõjutada tervist, kuid teaduslikult seda seni tõestatud pole. Uurimise teeb keerukaks see, et pole võimalik eristada tuuliku infraheli teistest tavalistest infraheli allikatest. Infraheli tekitavad näiteks tuul, veelainetus, autod, lennukid ja tehnikaseadmed ning isegi kehasisesed helid nagu südamelöögid ja verevool. Mõõtmised näitavad, et üle kahe megavatise võimsusega tuuleturbiinid tekitavad 68–1000 meetri kaugusel infraheli tugevusega 59–107 detsibelli. Sarnase tugevusega infraheli on aga ka 25 meetri kaugusel veepiirist rannas (75 detsibelli), 8 kilomeetri kaugusel rannast (57 detsibelli) ja 70 meetri kaugusel autoteest (76 detsibelli). On teada, et väga tugev infraheli võib põhjustada pearinglust, iiveldust ja peavalu, kuid selline helitugevus pole tuulikute puhul realistlik. Kui mõõdukal infrahelil oleks tervisemõju, ei ole selge, miks seda pole täheldatud teiste tavapäraste, muuhulgas looduslike infraheli allikate puhul.
Vibratsioon
Kuna tuuliku labad pöörlevad, tekitab see vibratsiooni. See on siiski pigem ehituslik probleem tuulikute püstitamisel, mitte reaalne probleem tervisele tuuliku töötamisel. Selleks et tuulikud pikka aega püsti püsiks, ka ekstreemsetes ilmastiku tingimustes, ehitatakse tuuleturbiinid nii, et nende vibratsioon vundamendis ja pinnases oleks minimaalne. Märksa suurem maapinna vibratsioon võib esineda raudtee või ka tavalise autotee puhul, kus mõnikord on täheldatud maja vappumist ja lagunemist näiteks raskeveokite möödumisel. Tervisele ohtlik vibratsioon on eelkõige seotud mitmete tööde tegemisega – näiteks töötamine traktorites, teistes raskeveokites, vibreerivatel platvormidel puurimis- või lõhkumistöödel.
Elektromagnetväljad
Elektromagnetväljadel on tuvastatud nii lühiajalisi kui pikaajalisi tervisemõjusid, mistõttu on neile kehtestatud Euroopa Liidus piirnormid. Ent enamike elektromagnetväljade allikate, näiteks elektrijuhtmete, mikrolaineahjude, mobiiltelefonide väljatugevused on piisavalt madalad või nendega kokkupuude nii lühike, et tervist need enamasti ei ohusta. Ka tuulegeneraatorite elektromagnetväli võib olla üle piirnormi vahetult elektrit tootva seadme kõrval (alla ühe meetri), kuid tuulikutest mõnesaja meetri kaugusel on see juba praktiliselt olematu.
Varjutus
Pöörlevad tuuleturbiini labad võivad päikesetõusu ja -loojangu ajal põhjustada varjude langemist elumajadele. Päikesevalguse vilkumisel tervist kahjustavat mõju ei ole, kuid kindlasti on see häiriv – rütmiline varjutus võib sarnaneda vilkuvate tuledega diskole või kontserdile. Varjutuse tekkimiseks peavad olema täidetud teatud tingimused – päike peab paistma piisavalt madalalt ja tuuliku rootor peab olema õiges suunas. Seetõttu pole varjutus pidev, vaid esineb kindlatel ajahetkedel. Üldiselt esineb varjutamist kuni 10 tuuliku rootori diameetri kaugusel tuulikutest ning see võib ulatuda kuni 2,5 kilomeetri kaugusele. Konkreetse tuulepargi rajamisel tehakse keskkonnamõjude hindamine, mille käigus koostatakse ka varjutuse kaart. Päikese vilkumist saab välistada kui rajada tuulepargid elamutest piisavalt kaugele või ka juhul kui tuuliku ja elamu vahele jääb näiteks mets, mis varjutuse varjab. Eesti seadusandluses puuduvad normid, mis käsitleks lubatud varjutuse kestust, aga näiteks Rootsis ja Taanis on soovitatud, et varjutust ei tohiks olla rohkem kui 10 tundi aastas. Samas on ka Eestis tuulikuid, mida on teatud aastaaegadel teatud kellaaegadeks varjutuse tõttu välja lülitatud.
Tuuliku ohutu kaugus kodudest
Tervisemõju kontekstis on arusaam tuulikute lähedusest elamutele oluline. Pea kõik mõjud, millest tuulikute puhul räägitakse, esinevad küll vahetult selle all või kõrval, aga mitte kilomeetrite kaugusel. Erinevates aruteludes küsitakse sageli kui lähedale tohib ehitada tuulikut inimeste kodudele. Sellele küsimustele ei saa kahjuks vastata üheselt meetrites või kilomeetrites, sest see sõltub konkreetsest tuulepargist ja mõju avaldab ka maastik. Näiteks mets on tõhus müratõke, aga kõva lage pind paneb helid kiiremini liikuma. Heli levikut mõjutavad ka ilmaolud.
Sestap vastab igal konkreetsel puhul sellele küsimusele enne tuulepargi rajamist läbiviidav keskkonnamõjude hindamine. Miskipärast arvatakse nime põhjal sageli, et selles vaadatakse ainult looduskeskkonda, aga tegelikult pööratakse mõjude hindamisel alati eraldi tähelepanu ka asustusele ja inimestele. Minimaalse kauguse väljapakkumine pole teadlaste hinnangul hea lahendus, sest tuulikud on erinevad – mõni on kõrgem, mõni mürarikkam – mõju tuleks alati hinnata konkreetses kohas ja planeeritud tuulikutega arvestades, loomulikult peavad seda tegema alati pädevad eksperdid. Kui uuringust selgub, et tuulikud põhjustavad häiringuid, mida leevendada ei saa, siis sellesse kohta tuuleparki ehitada ei tohiks.
Kogukondade kaasamine on oluline
Inimeste muresid ei tohi alahinnata. Internetis levib valeinfot, mille lugemine võibki olla häiriv. Mitmed uuringud on näidanud, et rohkem kui müra või mõni teine objektiivselt mõõdetav tegur mõjutab inimeste stressitaset ja unehäireid hoopis negatiivne suhtumine tuuleparkidesse ja mure kinnisvara väärtuse või tervise pärast. Tuuleparkide puhul on täheldatud ka notseeboefekti – kui inimene usub, et miski mõjutab tema tervist negatiivselt, siis võibki tekkida mõni sümptom, sest stress on oluline tervise mõjutaja. Uuringud on ka näidanud, et stress ja inimeste enda poolt teavitatud tervisekaebused, näiteks peavalu ja unehäired on suuremad, kui tuulikud on kodust füüsiliselt nähtavad ja tuulepargist ei tõuse inimesele endale majanduslikku kasu.
Arusaadavalt on uus alati hirmutav ja Eestis pole veel suurte tuuleparkide praktikat. Näiteks liiklusmüra põhjustab inimestel päriselt tõsiseid tervisehädasid, aga sellest eriti ei räägita, sellega ollakse harjunud. Ka juhul kui inimeste uskumused tuulikutest põhjustatud tervisehäiretest on ebareaalsed, ei tähenda see, et arendajad ja omavalitsejad ei peaks kohalikke kogukondi kaasama ja nendega suhtlema – mida rohkem saavad inimesed ise kaasa rääkida tuulepargi asukoha valikul, mida rohkem on neil sisulist informatsiooni ja teadmist nii tuulepargi kasust kui ka kahjust, seda vähem on ka põhjendamatut hirmu.
